Tower on ajalooline loss Inglismaal Londoni südalinnas Tower Hamletsi linnaosas. Tower asub Thamesi põhjakaldal. Teda eraldab Londoni südalinnast Tower Hill. Loss ehitati aastal 1066 normanni vallutuse käigus. White Toweri ('valge torn'), mille järgi kogu loss on nimetatud, ehitas 1078. aastal William Vallutaja. See oli põlatud uue valitseva eliidi poolse rõhumise sümbol. Lossi kasutati vanglana vähemalt alates aastast 1100 (Ranulf Flambrard) kuni aastani 1952 (Kray kaksikud),kuigi see polnud lossi peamine otstarve. Oma algusajast peale oli see suursugune palee kuninglikresidents. Tower on tervikuna hoonete kompleks, mida ümbritseb kaks kontsentrilist ringkaitsemüüri ja vallikraav. Teda on korduvalt laiendatud, peamiselt kuningate Richard I, Henry III ja Edward I valitsusajal 12. ja 13. sajandil. 13. sajandist pärit üldplaan on jäänud samaks hoolimata hilisemast ehitustööst.
Londoni Toweril on silmapaistev roll Inglismaa ajaloos. Seda piirati mitmeid kordi ümber ning selle oma võimuses hoidmine on olnud olulise tähtsusega riigi üle kontrolli kindlustamiseks. Toweril on olnud mitmeid rolle: relvaladu, varakamber, loomaaed, kuninglik mündivermimiskoda, avalik arhiiv ning Suurbritannia kroonijuveelide kodu. 14. sajandi algusest kuni Charles II valitsusajani juhiti Towerist Westminster Abbeysse uue monarhi kroonimisel rongkäike. Monarhi puudumisel juhtis lossielu Toweri konstaabel. See oli keskajal mõjukas ning vastutusrikas ametikoht. 15. sajandi lõpus oli loss väikeste printside vangla. Tudorite valitsusajal kasutati lossi kuningliku residentsina vähem ning hoolimata katsetest selle kindlust tugevdada ning parandada, olid lossi kaitsemehhanismid liiga arengust maas, et toime tulla suurtükiväega.
Lossi vanglana kasutamise kõrgperiood oli 16. ja 17. sajandil, kui paljud isikud, kes olid langenud ebasoosingu osaks, (nagu näiteks Elizabeth I enne kuningannaks saamist) istusid Toweris vangis. Selline kasutus on inglise keelde toonud ka väljendi “Towerisse saadetud” ehk vangi saadetud. Hoolimata selle püsivast mainest kui piinamise ja surma paik, mida levitasid 16. sajandi usupropagandistid ning 19. sajandi kirjanikud, hukati Toweris enne 20. sajandi maailmasõdu vaid seitse inimest. Hukkamisi viidi tavaliselt täide kurikuulsal lossist põhjas asuval Tower Hillil – 112 hukkamist 400 aasta jooksul. 19. sajandi lõpupoole kolisid sealt välja mitmed asutused nagu näiteks kuninglik mündivermimiskoda, teistele maa-aladele, jättes mitmed hooned tühjaks. Anthony Salvin ja John Taylor haarasid kinni võimalusest taastada Tower sellisel kujul nagu arvati ta olevat keskajal, lastes maha lammutada mitmed uusaegsed hooned. Esimeses ja Teises maailmasõjas kasutati Towerit taaskord kui vanglat ning seal hukati 12 meest spionaažieest. Pärast Teist maailmasõda parandati välkrünnaku poolt tekitatud kahjud ning loss taasaavati avalikkusele. Praegu on Londoni Tower üks riigi populaarseimaid turismimagneteid. Selle eest kannab hoolt heategevusettevõte Ajaloolised Kuninglikud Paleed (Historic Royal Palaces) ning see kuulub UNESCO maailmapärandite hulka.
Loss säilitas alates 1100. aastal rajamisest oma algse kuju kuni Richard Lõvisüdame valitsusajani (1189–1199). William Longchampi, Richardi justiitsministri käsul laiendati lossi ning ta seisis Inglismaa eesotsas, samal ajal kui kuningas oli ristisõjas. Rulldokumentides on dokumenteeritud, et vahemikus 3. detsembrist 1189 kuni 11. novembrini 1190 kulutati Toweris natuke rohkem kui £2881, hinnanguliselt 7000 naela kulutati Richardi Inglismaa lossi ehitusele.[
Valge torn
Valge torn on kaitsetorn. Kaitsetorn olid tihti keskaegse ehitise tugevaim osa, kus vajadusel olid ka sobivad elamistingimused kuningale või õukonnaliikmele. Sõjaajaloolane Allen Brown: “Suur torn (Valge torn) oli ka tänu oma tugevusele majesteetlik ning kõrgklassi majutuspaik, donjon (kaitsetorn) par excellence.” Valget torni kui ühte suurimat kaitsetorni kristlikus maailmas on kirjeldatud kui “kõige terviklikumat 11. sajandi paleed Euroopas”.
Valge torni põhjapindala ilma väljaulatuvate nurgatornideta on 36 korda 32 meetrit (118 korda 105 jalga) ning kõrgus lõuna kaitsemüüridel 27 m (90 jalga). Algselt oli ehitis kolmekorruseline (keldrikorruse, esimese ning teise korrusega). Normannide kaitsetornid olid tavaliselt maapinnast kõrgemal, antud juhul lõunaküljel ning sinna pääses puidust treppi mööda, mida oli võimalik rünnaku korral üles tõmmata. Ilmselt lisati torni lõunaküljele eeshoone Henry II valitsusajal (1154–1189) tagamaks lisakaitset sissepääsule, kuid see pole säilinud. Iga korrus jagunes kolmeks ruumiks: suurim läänes, väiksem kirdes ning vahepealne koridor sissepääsust ülemiste korrusteni. Kuna hoone eesmärk oli olla nii mugav elukoht kui ka kindlus, ehitati seintesse välikäimlad ning neli kaminat.
Peamine ehitusmaterjal oli Kenti katusekiltkivi, aga kasutati ka kohalikku argilliiti. Prantsusmaalt toodi sisse Caeni paekivi, et valmistada tornipealistisedetaile, kuid nendest materjalidest on vähe alles, kuna need asendati 17. ja 18. sajandil Portlandi lubjakiviga. Enamus torni aknaid suurendati 18. sajandil ja nõnda on torni lõunapoolses seinas säilinud vaid kaks algset, ent restaureeritud akent. Torn ehitati künkale ning seetõttu asub keldri põhjakülg osaliselt maapinnast allpool. Tavaliselt kasutati taolistele ehitistel kõige alumist korrust laona. Ühes ruumis asus isegi kaev. Kuigi üldplaan on alates selle ehitamisajast samaks jäänud, on sisustus peamiselt pärit 18. sajandist, kui põrand tehti madalamaks ja puidust võlvid asendatitellisega. Kelder on valgustatud läbi väikeste avade..
Sissepääsukorrus oli arvatavasti mõeldud Toweri konstaablile, Toweri leitnantile ja teistele tähtsatele ametnikele. Lõunapoolne sissekäik blokeeriti 17. sajandil ning avati alles 1973. aastal. Ülemisele korrusele saamiseks pidi läbima väikese sissepääsuga ühendatud ruumi. Krüpti põhjaseinas on nišš. Geoffrey Parnell, Toweri ajaloomuuseumi järelvaataja kuninglikus relvistus: “Akendeta vorm ning piiratud sissepääs viitavad sellele, et see loodi kui kindlus, et kaitsta kuninglikke aardeid ning tähtsaid dokumente.” Ülemisel korrusel läänes asus suur saal ning idas elamisruum. Mõlemast oli algselt võimalik pääseda katusele ning neid ümbritses seina sisse ehitatud rõdu, lisaks veel St Johni kabel kagus. Kõige ülemine korrus lisati 15. sajandil koos praeguse katusega.
Kabeli praegune tühi ja ehtimata väljanägemine on meeldetuletus sellest, milline see võis välja näha normannide ajal. 13. sajandil, Henry III valitsemisajal, kaunistati kabelit kuldseks värvitud ristide ja aknavitraažidega, mis kujutasid Püha Kolmainsust ja Neitsi Maarjat.
http://et.wikipedia.org/wiki/Tower
Valge torni põhjapindala ilma väljaulatuvate nurgatornideta on 36 korda 32 meetrit (118 korda 105 jalga) ning kõrgus lõuna kaitsemüüridel 27 m (90 jalga). Algselt oli ehitis kolmekorruseline (keldrikorruse, esimese ning teise korrusega). Normannide kaitsetornid olid tavaliselt maapinnast kõrgemal, antud juhul lõunaküljel ning sinna pääses puidust treppi mööda, mida oli võimalik rünnaku korral üles tõmmata. Ilmselt lisati torni lõunaküljele eeshoone Henry II valitsusajal (1154–1189) tagamaks lisakaitset sissepääsule, kuid see pole säilinud. Iga korrus jagunes kolmeks ruumiks: suurim läänes, väiksem kirdes ning vahepealne koridor sissepääsust ülemiste korrusteni. Kuna hoone eesmärk oli olla nii mugav elukoht kui ka kindlus, ehitati seintesse välikäimlad ning neli kaminat.
Peamine ehitusmaterjal oli Kenti katusekiltkivi, aga kasutati ka kohalikku argilliiti. Prantsusmaalt toodi sisse Caeni paekivi, et valmistada tornipealistisedetaile, kuid nendest materjalidest on vähe alles, kuna need asendati 17. ja 18. sajandil Portlandi lubjakiviga. Enamus torni aknaid suurendati 18. sajandil ja nõnda on torni lõunapoolses seinas säilinud vaid kaks algset, ent restaureeritud akent. Torn ehitati künkale ning seetõttu asub keldri põhjakülg osaliselt maapinnast allpool. Tavaliselt kasutati taolistele ehitistel kõige alumist korrust laona. Ühes ruumis asus isegi kaev. Kuigi üldplaan on alates selle ehitamisajast samaks jäänud, on sisustus peamiselt pärit 18. sajandist, kui põrand tehti madalamaks ja puidust võlvid asendatitellisega. Kelder on valgustatud läbi väikeste avade..
Sissepääsukorrus oli arvatavasti mõeldud Toweri konstaablile, Toweri leitnantile ja teistele tähtsatele ametnikele. Lõunapoolne sissekäik blokeeriti 17. sajandil ning avati alles 1973. aastal. Ülemisele korrusele saamiseks pidi läbima väikese sissepääsuga ühendatud ruumi. Krüpti põhjaseinas on nišš. Geoffrey Parnell, Toweri ajaloomuuseumi järelvaataja kuninglikus relvistus: “Akendeta vorm ning piiratud sissepääs viitavad sellele, et see loodi kui kindlus, et kaitsta kuninglikke aardeid ning tähtsaid dokumente.” Ülemisel korrusel läänes asus suur saal ning idas elamisruum. Mõlemast oli algselt võimalik pääseda katusele ning neid ümbritses seina sisse ehitatud rõdu, lisaks veel St Johni kabel kagus. Kõige ülemine korrus lisati 15. sajandil koos praeguse katusega.
Kabeli praegune tühi ja ehtimata väljanägemine on meeldetuletus sellest, milline see võis välja näha normannide ajal. 13. sajandil, Henry III valitsemisajal, kaunistati kabelit kuldseks värvitud ristide ja aknavitraažidega, mis kujutasid Püha Kolmainsust ja Neitsi Maarjat.
http://et.wikipedia.org/wiki/Tower
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar