Londonist jõudsime me tagasi väga positiivsete emotsioonidega. Reis läks
korda tegelikult hästi ja suuri probleeme polnud. Reisikavas toimus ka
mõningaid muudatusi. Näiteks otsustasime siiski minna vaatama vahtkonna
vahetust ja Londoni Towerit ei külastanud seestpoolt. Üldiselt järgisime
reisikava ja jõudsime kõikjale õigeks ajaks.
Õpilasi häiris palju see, et me
pidime terved päevad palju kõndima ja päeva keskpaigaks olid kõigil juba jalad
väsinud. Kuigi metrooga liikusime ka üsna palju, igal õhtul hostelisse ja päeval
kaugematesse kohtadesse. Isegi kui me pidime palju kõndima, siis sellel oli ka
oma pluss – me nägime väga palju. Metrooga olles nägime vaid magavaid ja
väsinud inimesi kes omas suunas sõidavad, aga kõndides nägime seda tõelist Londonit.
Kõige rohkem muljeid tuli nendelt inimestelt kes külastasid ka punase
vaiba üritust. Sinna kohale jõudes tundus võimatu ühtegi staari näha, sest
sinna oli juba hommikul vara kogunenud
hullunud fännid. Fännitsooni pääses ainult piletitega ja
tavaline rahvas sai näha ainult teiselt korruselt rõdult. Mõnel meie õpilasel
aga oli tõeline õnn saada sinna fännitsooni.
Kuna nad ei osanud hästi inglise keelt ja ütlesid ainult sõna „Yes“ siis turvamehed lubasid neid läbi
ja õpilased nägid staare kõigest kahe meetri kauguselt. Muljed sellelt
ürituselt olid tõesti head ja meeldejäävad.
Õpilastele meeldis ka tohutult Loodusmuuseum, kus nägi erinevatest
aegadest ja maadest loomade, putukate, lindude ja teiste elavate topiseid.
Lisaks ka taimi, dinosauruste skelette, ja palju muutki. Seal nägi elu sünnist
kuni tänapäevani välja. Samal päeval külastasime ka vahakujude muuseumit, kus
nägime oma lemmik staare väga lähedalt ja saime isegi neid puudutada.
Kohustuslik oli muidugi nendega koos pildistamine. Seal sai ka minna
hirmuäratavasse õudustetuppa, kus sai peaaegu iga nurga peal kiljuda ja otsida
tuli paaniliselt väljapääsu. Külastada sai 4D kino ja sõita autoga läbi Londoni
ajaloo. See muuseum jättis samuti õpilastele väga hea mulje.
Minu giidi töö oli arvatust raskem. Kuigi kõik kellele ma seda juttu
rääkisin olid tuttavad, tekitas see siiski tunde nagu läheksin suure võõra rahva
massi ette laulma või näitlema. Väike kartus rääkimisel siiski oli ja
sellepärast ei saanud ma seda teksti nii selgelt rääkida nagu olin kodus
harjutanud. Jutt oli isegi mulle pähe kulunud, aga ikkagi kippusin teksti maha
lugema ja see häiris nii mõndagi. Giid olla oli raske ja seda veel esimest
korda. Olin linnas mida ma pole kordagi külastanud ja siis pidin teadma kogu
selle linna ajalugu. Eriti ebameeldiv oli siis, kui mõni õpilane küsis millegi
kohta ja mina vastata ei osanud. Osa asju ei leia internetist või raamatutest
ja ma ei olekski pidanud teadma kõike sellest linnast. Asja muutis ka
ebameeldivaks asjaolu, et olin reisil haige. Samas oli giidi töö arendav ja
lõbus. Ma sain väga palju uusi asju teada Londonist ja selle ajaloost.