Piletid Londonisse sain ma väga odavalt, 60€ edasi-tagasi ja lisaks võtsime me ka pagasi 20kg. Katariinal läks pilet pisut kallimaks kuna tuli teha ka nimevahetus, sest ta tuli teise inimese asemel. Nimevahetus maksab Ryanairil 110€, täiesti uskumatu hind selleks, et vahetada ära ainult 2 sõna. Ryanair võtab iga asja eest RAHA
. Näiteks lugesin, et kui unustad boarding passi välja printida, siis maksad jälle mingi summa, et nemad selle prindiksid. Nimevahetuse juures mõtlesime ka uue pileti ostmisele, aga see oleks 10 eurot kallim tulnud, niiet ei olnud väga vahet. Mina ostsin õnneks õigel ajal piletid ära. Piletite ostmisel tuleb iga päev jälgida hindu, sest need kõiguvad kogu aeg ja olen kuulnud, et Londonisse on saadud isegi viie euroga. Uskumatu! Enne reisi ma kogusin kokku kõik võimaliku informatsiooni mis meil seal võib vaja minna, alustades hosteli asukohast kuni metroodeni välja. Ma otsisin isegi välja kust peatusest kuhu saab, mis liini pidi jne. Pärast tuli välja, et ma ei pidanud oma kogutud materjali isegi kasutama kuna kõik oli seal nii lihtne ja loogiline. Ma kujutasin enne reisi ette seda kuidas me üldse lennukile saame ja Londonis miljoneid kordi ära eksime aga mitte midagi halba ei juhtunud otseselt.
Lennupäeval ärkasin mina alles kell kuus hommikul, asjad põhimõtteliselt täiesti pakkimata, sest eelmine õhtu käis mu kõige armsam sõbranna külas ja siis ei jagunud selleks eriti aega. Kui asjad koos ja miljon korda üle kontrollitud kas kõik ikka sai sõitsin Viljandi ja sain Kataga kokku, me pidime enne bussile minekut tõstma tema asjad minu kohvrisse, sest me võtsime kohvri kahe peale, mis on igati säästlik ja kergem.
Kui me lennujaama jõudsime saime kohe oma pagasi ära anda ja läbisime turvakontrolli. Öeldakse, et lennujaama tuleks kohale minna vähemalt 2 tundi enne. Mina nii ei arva. Eestis on väga väike lennuaam ja väljub vähe lende, seega ootamist on väga vähe või pole peaaegu üldse. Piisab ka sellest kui tund või poolteist enne kohale minna, sest muidu peaksite lihtsalt mõttetult ootama. Varem kui kaks tundi ei tasuks sinna kindlasti minna, aga eks kõik sõltubki sellest, kui palju lende sel päeval väljub.
Probleem tekkis meil ainult piirivalveametnikuga, sest Katariina on alaealine ja vajab vanema luba, et ta saaks reisida. Meie aga unustasime selle kohta lugeda aga õnneks saime me selle korda, kuna piirivalvetädi helistas Katariina emale. Lend oli ka nõme, kõrvad läksid jälle lukku ja und ei tahtnud ka tulla + ma unustasin kõrvaklapid koju, ehk siis masendav.
Stanstedi lennujaamast pidime minema bussiga, mis sõidab Londoni tunduvalt kauem, aga kuna rongid ei töötanud, ei jäänud meil muud üle. Buss pidi sõitma poolteist tundi, aga me sõitsime kindlalt tund aega rohkem, sest linnas oli kohutav liiklus ja ummikud.
Lõpuks jõudsime hostelisse The Walrus Bar & Hostel, kus oli jälle probleem - Kata on alaealine ja ta tohiks seal ööbida ainult 25.aastase isikuga. Meil lubati hostelisse jääda tingimusel, et Kata ei tarvita alkoholi, ei ole alates kella kaheksast baaris ja et vanem saadab kirja koos allkirja ja dokumendiga, et ta teab, et ta seal ööbib. Ka selle saime korda. Niiet, kui te kavatsete reisida üksi või sõpradega, olles veel alaealine, siis ärge unustage kindlasti mingeid vanema lubasid koju!
Meie ööbisime kahekesi kahekümneses toas. Algul tundus see hirmutav aga pärast ei pannud me enam tähelegi, et seal olid lisaks meile ka võõrad, kusjuures tegelikult väga toredad inimesed. Järgmisel päeval ilmusid sinna ka eestlased Belgiast, kes olid ka väga toredad.
Hostelisse jõudsime me võib-olla 15 enne viite ja juba kella viieks pidime hakkama liikuma linna O2 kontserdimajja Xfactori Live Touri vaatama. Me arvasime, et see algab kell kuus, sellepärast me mingi jooksime räigelt sinna, aga tegelikult hakkas sisselaskmine alles siis, mis tähendas, et me pidime 2 tundi seal passima, selleasemel, et linnas veidi enne ringi jalutada.
Ma arvasin, et see kontsert tuleb igav ja on mõttetu raha raiskmine, aga pidin eksima, kontsert oli tegelikult väga lahe ja hea. Me nägime ju võib olla tulevasi maailmakuulsaid staare, mis on nii lahe. Peale kontserti läksime me hostelisse tagasi, laadisime akusid köögis ja siis läksime magama. Linna sel päeval näha ei jõudnud.
Järgmine päev ärkasime vara, väga vara, sest seal on ju kell 2 tundi taga, aga me suutsime ilusti üles tõusta. Hostelis oli hommikusöök väga hea. Valikus oli sai erinevate mooside, nussa või siis lihtsalt röstsai, lisaks sai ka hommikuhelbeid piimaga, kohvi, teed,mahla, kakaod, puuvilju ja midagi magusat. Väga hea hommikusöök selle hinna eest. Hostel maksis ka väga vähe. 70€ kolm ööd, mis on täiesti mõistlik hind, võrreldes sellega kui palju maksavad Londoni hotellid. Londonis on üldse kõik väga kallis, söök, alkohol, tubakas, transport, elamine ja lõbutsemine. Ainuke hea asi Londoni juures on tasuta muuseumid, mis on väga tore ja ka riided on seal odavad, sest seal on allahindluseid pidevalt. Primark on siiski kõige odavam. Näiteks kolme naela eest sain ma endale jalanõud ja pesu üldse kahe naelaga vms. Paljud asjad on ka ainult üks nael. Ülimalt head hinnad. Asjad ei pea sealt ostes küll kaua vastu, aga minule pole see mingi probleem, sest mina ei kanna niikuinii riideid üle aasta tavaliselt.
Kõige armsam ja nunnum pood on seal ilmselgelt Disney Store. Terve pood on lihtsalt täis igasuguseid printsesse, nukke, riideid, mänguasju - ühesõnaga kõike mis disneyga seotud. Meie Kataga näiteks istusime hoopis multika nurgas ja vaatasime videosid, haha. Natuke naljakas oli, et täiskasvanud inimesed istuvad kolmeaastaste printsessidega ühe laua taga, teevad nukudele patse ja vaatavad Frozeni videosid, aga see pood lihtsalt on niii armas!
Linnatranspordiga liikumiseks kasutasime me Oyster kaarti. Üks sõit maksab 2.30 naela, mis ei ole just kõige odavam. Metrooga on minu meelest Londonis kõige mugavam ja parem liikuda. Saab kiiresti kohale ja see süsteem on seal väga lihtne. Algul ma ei saand midagi aru nendest liinidest ja kuhu minema peab vms aga lõpuks sain selle kõik selgeks ja usute või mitte, see polnudki nii raske. Lihtsalt peab teadma kuhu peatusesse tahad minna ja siis vaatad milliseid liinepidi sul kõige lihtsam minna on. Bussiga on ka tore liigelda, näeb linna ja on põnevam istuda seal teisel korrusel ja nautida aga kui on oluline kiirus siis on kindlasti metroo parem varjant.
Meie hostel asus Big Benist ja London Eyest kõigest umbes 500 meetri kaugusel, põhimõtteliselt nurga taga ja sellepärast oli meil väga lihtne ja hea liikuda linnas jala. Vahemaad tähtsamate vaatamisväärsuste juurde olid suhteliselt lühikesed. Järgmisel päeval oli ilm jahe, väga jahe ja vahel tibutas, aga saime hakkama. Kõigepealt jalutasime me mööda Big Beni ja London Eye juurest Westminster Abbey juurde kust kõndisime edasi St. Thamesi parki, mis on isiklikult minu lemmik park. Seal on nii ilus, nii palju puid, põõsad, lilli, jõgi, linnud, oravad ja kõik mis ühes pargis olema peab. Eriti põnev oli seal oravaid ja linde sööta, kuigi seda teha ei tohi, oli see ikkagi nii armas kui orav käe peale sööma tuli. Läbi pargi jõudsime me Buckinghami palee juurde kus vaatasime vahtkonna vahetust, mis oli jällegi lahe, kuigi ma seda juba korra näinud olen. Palee juurest kõndisime Trafalgar Squarile ja külastasime seal olevat National Galleryd. Me otsisime seal ainult kuulsad maalid üles, istusime veits netis ja läksime edasi M&M'si poodi. See on tohutult suur kommipood. Peale kommide on seal ka muid suveniire ja asju mis on kõik seotud M&Msidega, väga fansy pood ühesõnaga.
See pood asub Leicester Squeril mis on minu isiklik lemmik tänav. Seal on teatrid, kohvikud, pubid ja kõige lahedam on see, et tänavatel mängib muusika, inimesed koguvad raha sellega. Õhtu on seal eriti suur melu ja see mulle meeldib.
Edasi me liikusime metrooga Loodusmuuseumisse. Seal me passisime enne tund aega netis ja siis kammisime enam-vähem muuseumi läbi. Me ei jõudnud ainult dinosauruseid vaatama, sest seal oli pikk järjekord ja meie jalad olid selleks liiga väsinud, et oodata. Mina olen juba selles muuseumis käinud, aga seal on lihtsalt nii palju vaadata, et seda tuleb mitu korda külastada.
Järgmiseks sõitsime me metrooga Citysse, kus kõndisime mööda St. Pauli katedraalist ja sõitsime bussiga London Bridgei juurde, ka Towerist kõndisime mööda. Pildid tehtud, sõitsime metrooga Oxford streedile SHOPPAMA, lõpuks. Primargis ja Forever 21 läks meil peaaegu kaks tundi ja kuna me jalad olid lihtsalt nii valusad juba, siis läksime hostelisse tagasi. Ma oleksin hostelis meeleldi istunud pubis ja oleks proovinud inglise õlut, aga seda kahjuks me teha ei saanud. Küll jõuab.
Järgmine hommik lubasime me endale kauem magada, kuna me nägime peaaegu kõik ära eelmine päev. Või no jah, väga vähe Londonist, sest selleks et seal tõesti kõike näha, peab seal vist reaalselt elama. Lõunast läksime tagasi Oxford Streedile ja shoppasime oma viimase raha ära. Olenemata sellest, et oli pühapäev oli linn rahvast tulvil, mis tundus natuke veider.
Londonis nägime me ka mitmeid eestlasi, ühed neist olid pärit Viljandist, mis oli eriti lahe. Ei ole olemas riiki, kus ei kohta eestlasi. Eestlasi on alati nii hea näha ja kusjuures, mina olen aru saanud, et eestlastel on mingi oma nägu,sest tihti on juhtunud välismaal seda, et ma tean, kui mulle keegi vastu kõnnib, et ta on eestlane ja siis olen selles veendunud, kui kuulen teda eesti keelt rääkimas. Minu meelest on igal rahvusel oma nägu.
Inglise rahvas on aga minu meelest kõige viisakam rahvas üldse. Nad vabandavad iga asja eest, teevad uksi lahti, mehed aitavad naisi kui meil on midagi rasket käes ja kui ma ükskord tänaval aevastasin ütles täiesti tundmatu suvaline inglane "Bless you". Viisakamat rahvast ei ole ma näinud,ausalt.
Õhtu käisime me veel tiiru jalutamas Big Beni juures, sest me ei olnud neid veel pimedas näinud. Valges olid nad siiski ilusamad minu meelest.
Magama läksime me vara, sest kell 2 öösel oli juba äratus ja pidime bussijaama minema, et sealt saada lennujaama. Londoni lennujaama tuleb siiski varem kohale tulla, sest seal on seda rahvast ikka tohutult rohkem. Järjekorrad on pikad ja kui jõuad lõpuks värava juurde, siis on käes põhimõtteliselt väljumise aeg, vähemalt meil oli. Tagasilend oli sellessuhtes normaalne, et ma magasin terve tee ja mul ei läinud kõrvad lukku, õnneks, aga lennuk kõikus rõvedalt ja nii vastik oli see tunne, kui kogu see rõhk mis seal õhus oli minust varbast pealaeni läbi käis kui lennuk üles alla käis. Aga me jõudsime ilusti, turvaliselt koju, kus oli ikka tohutult külm. Nii vastik oli tulla, kui Londonis paistis päike ja siis sadas mingit nõmedat lörtsi.
Londonisse lähen ma kindlasti tagasi, sest nii palju on ju nägemata ja see on shoppamise paradiis!
Kas just järgmine aasta kohe aga mõne aasta pärast kindlasti tahan sinna minna.
